Sa räägid, aga jääd justkui tühjusesse.
Sõnad tulevad suust välja, aga midagi ei muutu.
Teised kuulavad – või vähemalt tundub nii –, aga see ei loo kontakti.
Sa kuulad neid, aga sisimas on tunne, et sa ei mõista isegi iseennast.
See pole laiskus, pole nõrkus ega midagi “valesti”.
Lihtsalt – mõtted on ummikus. Ja süda on väsinud.
See on tuttav seisund neile, kes on pikalt üritanud kõigega ise hakkama saada.
Neile, kes analüüsivad, mõtlevad, arutavad, kaaluvad – aga tunne, et miski liiguks või avaneks, ei saabu.
Sest sõnades võib ju mõistus veel liikuda, aga sees on vaikus. Või kaos. Või tühi auk.
On aegu, kus lihtsalt rääkimine enam ei aita.
Ja on hetki, kus ükskõik kui selgelt keegi sinuga räägiks, sa ei kuule.
Sest väsimus pole välises, vaid sisemises.
Kui oled väsinud iseendaga vaikuses olemisest või pidevalt oma mõtteid lahti harutamast, siis võib olla aeg lubada endal rääkida kellegagi, kes ei püüa kohe parandada ega hinnata.
Kellegagi, kes kuulab – mitte ainult sõnu, vaid ka nende vahele jäänud pause.
Kes aitab sul kuulata iseennast, ilma et peaksid midagi “ära seletama”.
Teraapia ei ole see, kuhu tullakse katkise inimesena.
Teraapia on koht, kus katkestatakse katkestused – ühenduse ja iseenda vahelt.
Kui oled väsinud tundmast, et sa justkui räägid, aga ei jõua kohale,
siis võib see olla hetk, mil avada uks, mitte järgmise selgituse juurde – vaid enda juurde.
Broneeri aeg. Sest vahel ei ole vaja uut mõtet.
Vaid uut kontakti.
