Kas oled kunagi nii väga kartnud milleski läbi kukkuda, et otsustasid seda üldse mitte proovida? Või oled ehk ebaõnnestumise hirmu tõttu juba alateadlikult oma pingutusi õõnestanud?
Usun, et paljud meist on seda tunnet ühel või teisel moel kogenud. Hirm läbikukkumise ees on ülisuur sisemine takistus, mille tõttu valime mitte midagi teha, tammume paigal või oleme liikumatud. Küsimused nagu: „Mis siis, kui ma ebaõnnestun?“ „Mis siis, kui ma ei saa hakkama?“ ja ennastkahjustav sisekõne nagu: „Ma pole nii osav kui teised!“ „Ma ei tule üksi toime!“ on põhjuseks, miks tõenäoliselt jätame kasutamata mitmed suurepärased võimalused.
Mida tähendab üldse ebaõnnestumine? Mille või kellega me end võrdleme? Meil kõigil on ebaõnnestumise määratlused erinevad, ühe inimese ebaõnnestumine võib-olla kellelegi teisele suurepärane õppimiskogemus. Ebaõnnestumise hirmu juured viivad sageli lapsepõlve, sinna kus esmakordselt kogesime alandatust, kui nõrgestati meie usku endasse. Sellise kogemuse saanud inimene kannab neid negatiivseid tundeid ka täiskasvanueas.
Hirmu põhjuseks võib olla ka mõni traumeeriv sündmus, kus inimene koges kohutavat häbi ja hakkas seetõttu kandma endaga hirmu ning kartma ka ebaõnnestumist teistes asjades. Aastad mööduvad, aga hirmud jäävad. Inimene kogeb enesesabotaaži ja ärevust, ta lükkab asju määramata ajaks edasi, jätab oma eesmärgid saavutamata, tal on madal enesehinnang, puudub enesekindlus.
Aga elu on seiklus, elada täisväärtuslikult tähendab kogeda ka möödalaskmisi – vähemat kui ideaali. Uute kogemuste vältimine hirmu tõttu tekitab olukorra, et me tegelikult nagu ei elagi. Seetõttu on väga tänuväärne seista silmitsi oma hirmudega. Ebaõnnestumise juures on imeline see, et see on täielikult meie otsustada, kuidas seda vaadata. Võime valida, kas pidada ebaõnnestumist kõige lõpuks või vaadelda seda kui õppimiskogemust. Iga kord, kui me milleski ebaõnnestume, peaksime otsima selle kogemuse õppetundi. Mis läks valesti? Mida saan järgmine kord muuta?
Tuleb mõista, et olemegi siin elus õppimas ja kogemas, me ei peagi veel oskama. Õppetunnid on väga väärtuslikud, need ongi inimesena kasvamine. Meid saab peatada vaid siis, kui me seda ise teha laseme. Kõiges on alati võimalus ebaõnnestuda. Selle teadmisega silmitsi seismine ja selle omaks võtmine pole mitte ainult julgus – see annab meile ka täisväärtuslikuma ja rahuldust pakkuvama elu. Ütleb ju vanasõnagi: „Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest“.
Avapildil mina küll mitte mäge ületamas, aga Matsalu kõrgeima vaatetorni tipus. Ületasin enda hirmu kahtlaselt kõikuvast tornist üles ronimisel ja sain preemiaks nautida maastikku, kus kõrvuti laiuvad roostik, rannakarjamaad ja silmapiiril kitsa ribana Matsalu laht.
