Igaühel meist on elus omad tõed, mida ajapikku kogemustest ammutame. Aga kas oled märganud, kui palju neist tõdedest polegi sinu enda omad? Need on kellegi teise poolt öeldud, õpetatud või üle antud. Vahel tundub, et me elame teiste ootuste järgi, järgides teekonda, mis polegi meie enda valitud. Kas sa oled kunagi mõelnud, kui palju sellest, mida sa pead oluliseks, pärineb tegelikult sinu sisemisest veendumusest?
Mõtle hetkeks tagasi, millal sa viimati tegid midagi pelgalt seetõttu, et see sind õnnelikuks tegi. Mitte sellepärast, et nii oodati, või sellepärast, et see tundus „õige asi“, vaid lihtsalt sellepärast, et see tuli südamest. Võib-olla oli see hetk, kui vaatasid öist tähistaevast, jalutasid looduses ilma sihita või tegid midagi täiesti ootamatut, mis pani su hinge rõkkama. Need väikesed isiklikud hetked on just need, mis näitavad, mida sa päriselt vajad ja tahad.
Sageli täidame oma päevad kohustustega, mis justkui peavad olema tehtud, kartes, et nende vältimine jätab meist halva mulje. Aga kui me alati otsime kinnitust väljastpoolt, jääb meie sisemine hääl tagaplaanile. Kuidas me saame teada, mida me tegelikult tahame, kui me ei kuula iseennast? Just see küsimus peaks meid suunama vaatama enda sisse ja julgustama otsima vastuseid sealt, mitte väljastpoolt.
See ei tähenda, et peaksime ootamatult kõik ümber lükkama ja igapäevased ülesanded unustama. Pigem võiksime astuda väikseid samme, et leida tasakaal. Leia aega vaikuseks, mil ükski välismaailma hääl ei sega sinu mõtteid. Õpi tundma, mis paneb su südame kiiremini lööma, mis rahustab ja mis annab sulle sisemist jõudu.
Kogedes oma elu ehtsalt, mitte teiste mõõdupuude järgi, muutub maailm su ümber selgemaks ja siiramaks.
Filosoof Søren Kierkegaard on öelnud: „Kõige suurem oht on kaotada iseennast, jäädes samal ajal maailmasse alles.“ Aga äkki võiks just praegu olla see hetk, kus sa valid end mitte kaotada, vaid hoopis leida?
