Mürk ei ole alati see, mida saab süüa või juua, see võib olla ka emotsioon. Üks selline mürgine emotsioon on viha ja teine andestamatus.
Viha on väga tugev emotsioon, mis sööb inimest seestpidiselt. Viha ei lase selle kandjal päriselt elada, sest see mürgitab hinge ja imbub nagu mürk igasse tema suhtesse. Viha võtab inimese vabaduse, halvab tema tegelikku olemust ega lase liikuda potensiaali kohase elu suunas.
Vihastumine vs viha
Eks paljudel ole elus suhteid ja olukordi, mis on tekitanud vihastumist, see on inimeste puhul sage reaktsioon. Vihastumine ei ole emotsioon, mis ühtegi olukorda head ja kasulikku tooks, aga sellest oluliselt suurem probleem on see, kui viha jääb sinu sisse ja sinuga kaasas käima.
Oskamatus vihast vabaneda, olukorrast õppida, endale ja teistele andestada, viib tõsiste tagajärgedeni, vaimsete ja füüsiliste probleemideni.
Sageli on nii, et see inimene, kes solvas, haavas või haiget tegi, ei saa ise päris arugi, millega ta hakkama on saanud, sest vastuvõtja on see, kes loob sündmusest oma peas teatava loo ja sellega kaasas käiva tunnetuse. Seega haigettegija ei palu kunagi vabandust, ta ei tea, et peaks, lihtsalt ei taha või on tema haavad sellised, mis seda teha ei lase. Palju olen kuulnud ka sellisest olukorrast, et vihaalune on koguni siit ilmast lahkunud. Vihastuja aga laseb end siiski edasi juhtida sellel teispoolsusesse lahkunud inimesel.
Kas on mõtet oodata kellegi teise andeks palumise järel, et alles siis oma elu täisväärtuslikuna elada? Alles siis, kui teine taipab, suudab või tahab ühel hetkel vabandada? Kui ta üldse veel elus ongi, et seda teha. See on ju täielikult maha visatud aeg! Oma rõõmu, eluenergia ja aastate ära andmine sellele inimesele, kes ei proovigi või ei proovinud sinuga asju lahendada. Seega sina said haiget ja sina vabatahtlikult annad sellele inimesele veel jätkuvalt ja jätkuvalt ära oma heaolu.
Õnneks saame me ise kõigile andestada, sellega teeme oma elus ruumi uuele ja paremale. Andestamine on tugevate inimeste tunnus ja ennekõike suurim kingitus iseendale.
Mulle meenub see vana indiaanlaste päritolu lugu, kus vanaisa, kes räägib oma noore lapselapsega, ütleb poisile, et igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Esimene on rahu, armastuse ja lahkuse hunt. Teine on hirmu, ahnuse ja vihkamise hunt. “Kumb hunt võidab, vanaisa?” küsis väike indiaanipoiss. “Alati võidab see hunt, kumba sa toidad” vastas vana indiaanlane naeratades.
Kumba hunti sina toidad?
