Novembrikuu on kätte jõudnud – ja see pole lihtsalt tavaline sügiskuu. Ei, meie esivanemad on sellele nimeks andnud kosjakuu! November ehk kosjakuu, aeg, mis paneb südamed tuksuma ja annab lootust, et kõige jahedamate ilmade vahel võib süda ikka sooja saada. Kujutame ette: vanasti oli november just see aeg, mil noored hakkasid koduõuel külalisi vastu võtma, võib-olla natuke punastades ja silmanurgast piiludes, et keegi tähtis ja eriline võiks tulla ja jääda…
Miks just november? Võib-olla seepärast, et karge külm ja tihenev pimedus panid inimesi koosolemise poole püüdlema. Tundub, et kodud said eriti hubasteks ja ahjud olid pidevalt praksumas – ja selle kuumuse valguses sai nii mõnigi süda pehmeneda. Kui suvel olid kõik ringi rändamas ja talutööd vajasid tähelepanu, siis sügisel tuli hetk maha istuda ja vaadata sügavamale silma, vahel nii otse, et see peaaegu jalust rabas.
Aga olgu, tänapäeval ei tähenda kosjakuu sugugi enam vaid seda, et minnakse ametlikult kosja (või vähemalt mitte ainult). Pigem on see võimalus meenutada, et vaatamata pimedusele ja külmale, on meil vaja üksteise lähedust ja soojust. Kutsun teid kõiki mõtlema, et ehk on see just õige aeg teha midagi julget – kas või öelda kellelegi, et ta on oluline. Võib-olla teha ettepanek, mis ei ole sugugi nii suur, et peaks sõrmuseid vahetama, aga piisavalt suur, et kellegi silmad särama panna.
Nii et, sõbrad, kasutagem seda aega, milleks on november ehk kosjakuu, võimalusena hoida lähedasi veidi tugevamini, teha hellitav kõne, saata soe sõnum või südamlik memme retseptiga küpsetatud pirukas (need loevad alati)! Kosjakuu ei ole ainult romantikutele, vaid kõigile, kelle jaoks tähendavad inimesed meie ümber päriselt midagi.
Seega – jagame kosjakuu soojust, olgu see täpselt selline, nagu igaüks meist vajab. Sest lõppude lõpuks võib ju kosjakuul sündida midagi imelist, mis on palju enamat kui lihtsalt tavaline november.
