On huvitav, kuidas me mõnikord hoiame kinni minevikust ja sealsetest valudest, justkui oleksid need meie identiteedi osa. Me võime mälestustele klammerduda, isegi kui need toovad kaasa kannatusi, sest need on tuttavad – kindlad punktid meie elus. Muutuste hirm on justkui suurem kui soov vabaneda sellest, mis meid seob ja piirab, sest tundmatu toob kaasa võimaluse, mida ei saa ette näha. Ja tundmatu on hirmutav.
On inimesi, kes lepivad olukordadega, mis enam ei teeni nende heaolu, sest harjumuspärane kannatus on muutunud millekski omaseks. See on kui kivisein, mille taha end peita – koht, kus valu on etteaimatav ja kontrollitav. Kannatustest saab justkui kaitsekilp, mis peletab eemale suuremad riskid ja raskemad väljakutsed. Näib turvalisem seista paigal, isegi kui teame, et see pole enam õige koht, kus olla.
Kuid need kiviseinad, mida oleme ise üles ehitanud, muutuvad meie enda loodud vanglaks. See kaitsemüür, mis meid algselt rahustas, hakkab ajapikku piirama meie tegelikku olemust, jättes meid igatsema midagi enamat. Me jääme oma mugavustsooni, kuigi tunne, et võiksime olla vabad, kõditab mõtteis ja kutsub meid edasi liikuma.
Miks me siis kardame edasi astuda? Võib-olla sellepärast, et see nõuab julgust olla haavatav ja aus iseenda ees – tunnistada oma vajadusi ja unistusi. Kuid just see haavatavus võib olla ukseks tõelise vabaduse juurde. Kui suudame lasta lahti hirmudest ja loobuda seinte hoidmisest, võime lõpuks leida rahu ja kasvada, saades oma elu tõeliseks kujundajaks.
