On kummaline, kuidas me mõnikord klammerdume oma hirmude ja valude külge, justkui oleksid need ainsad kindlad asjad meie elus. Tundub, et me kardame muutusi rohkem kui seda, mis meid iga päev vaikselt seestpoolt pureb. Parem on kannatada tuttavas, kui astuda tundmatusse, sest see tundmatu võib näida veelgi hirmutavam – isegi siis, kui see on vabadus.
Mõned meist eelistavad lõputut õudust õuduse lõpule, sest valu, mida me teame, annab meile mingisuguse kontrolli illusiooni. Me mõtleme, et nii kaua, kui see tuttav kannatus püsib, oleme vähemalt kaitstud veelgi suuremate ohtude eest. Õudus muutub omamoodi turvapaigaks, kindluseks, kuhu peitume, et vältida vastasseisu tundmatuga.
Samas on see lõputu õudus nagu vangla, mille võtmed on meie endi käes. Me ehitame ise need seinad, mis meid vangis hoiavad, uskudes, et väljaspool on ainult kaos ja segadus. Aga tõde on, et õuduse lõpp ei ole alati see, mida me kardame. Tihti tähendab see hoopis vabanemist – vabanemist valedest uskumustest, piiravatest harjumustest ja hirmudest, mis meid tagasi hoiavad.
Miks siis kardame vabanemist? Võib-olla on see hirm, et peame silmitsi seisma iseendaga – oma tegeliku minaga, ilma maskide ja kaitsemehhanismideta. Kuid ainult siis, kui julgeme need seinad maha lõhkuda ja astuda õuduse lõppu, leiame tõelise vabaduse ja võimaluse elada ilma pideva hirmuta.
