Suur iseseisvus, kas see on tõeline vabadus või hoopis lapsepõlve trauma tagajärg?
Paljud meist tunnevad uhkust oma iseseisvuse üle – võime teha kõike ise, ilma kellegi abita, ilma kellelegi lootmata. Kuid kas oled mõelnud, et liigne iseseisvus võib olla hoopis minevikus läbielatud trauma tulemus? Sageli on suur iseseisvus tegelikult kaitsemehhanism, mille oleme varases eas omandanud, et kaitsta ennast valu, pettumuse või hüljatuse eest.
Erinevad lapsepõlve ja nooruse sündmused tingivad ülemäärase iseseisvuse. Näiteks vanemate emotsionaalne külmus või eemalolek. Kui vanemad ei suuda pakkuda lapsele turvatunnet ja emotsionaalset tuge, õpibki laps kõike ise tegema ja mitte lootma teiste peale. Ülemäärast iseseisvust tingib ka olukord, kus laps peab varakult kandma vastutust nii enda kui ka oma pere eest. Nii kasvab ta teadmisega, et maailmas saab ainult iseenda peale loota. Kui ta aga on kogenud korduvat reetmist, emotsionaalset hüljatust või muid suhtekatkestusi, võib ta lõpuks ehitada enda ümber kaitsemüüri, mille eesmärk on kaitsta teda edasise südamevalu eest.
Sellised sündmused loovad harjumuse võõrduda teistest ja panevad tundma, et abi küsimine on nõrkus. Tegelikult pole aga täiskasvanuna suur iseseisvus enam terve ega vajalik, vaid see võib takistada sind loomast sügavaid ja tervislikke suhteid.
Täiskasvanueas väljendub see näiteks raskuses abi vastu võtta. Sa võid tunda end ebamugavalt või isegi häbistatult, kui keegi pakub sulle abi või tuge, sest oled harjunud kõigega ise hakkama saama.
Liigne iseseisvus takistab tihti ka sügavate ja emotsionaalselt lähedaste suhete loomist. Suhted võivad jääda pinnapealseks, sest sa hoiad inimesi enda emotsionaalsest maailmast kaugel.
Lisaks võid sa tunda vajadust kontrollida oma elu igat aspekti, et vältida ootamatusi ja pettumust, mis tegelikult hoiab sind pinges ja võib põhjustada stressi.
Hoolimata sellest, et sa oled võimeline ise kõigega toime tulema, võid tunda end tihti üksildasena ja eraldatuna, sest sa ei luba kellelgi päriselt endale lähedale tulla.
Oluline on mõista, et turvalisus ja lähedus suhetes on normaalne ja vajalik. Ei ole nõrkus lubada teistel end aidata või toetada. Teadvusta endale oma käitumist, mõista, et su iseseisvus on kaitsemehhanism, mitte midagi, mida sa pead elus üksi kandma.
Alusta väikestest sammudest, näiteks õpi abi vastu võtma väikestes asjades. Lase kellelgi teha sulle väike teene, ning tunneta, et see ei tee sind nõrgaks.
Lähedus ja usaldus suhetes nõuavad haavatavust. See võib alguses tunduda hirmutav, kuid on hädavajalik sügavate suhete loomiseks.
Lapsepõlvetraumade tervendamine on oluline, et vabastada end mustritest, mis täiskasvanueas sind enam ei teeni.
Nõustajana ja tervendajana saan ma aidata sul tuvastada need varased haavad, mis on loonud vajaduse liigse iseseisvuse järele. Koos saame töötada su alateadlike mustrite ja traumadega, et sa saaksid end vabaks lasta ja luua tervislikud, toetavad suhted nii teiste kui ka iseendaga.
Astu samm lähemale vabadusele, mis ei põhine kaitsemüüridel, vaid ausal ja turvalisel ühendusel.
